Neljapäev pole nalja-päev - rohkem nagu voolu ja vigastuste päev.
Maidu abiga saime pistikud seina, juhtmed ühendatud ja kilbi kinni. Pool päeva tööd ja valmis.
Väike valgustitest
Lamp uhkelt laes!
Et ikka teaks mis juhe kuhu ja kus mis kaitse...
Tubli töö sujus hästi, isegi kassid panid "oma käpa külge"...
Viiest pesa seina peale kinnitades läks kasutusse noorema generatsiooni Reidakute kaks väga sarnast vanasõna:
"Kui ei saa nõuga, siis saab jõuga" ning "Kui kahtled, siis kasuta natuke jõudu"
Tagajärjeks oli Maidu küntud väike vagu Heidi hoole ja armastusega värvitud seinal:
Enne õhtusööki mina, vana tarkepea, otsustasin kipsinoaga jõudu proovida. Seekord pidin alla vanduma. Läksime siis EMO-sse, kuna natuke sügav sai haavake voolitud vasaku käe nimetissõrmel. Peale registratuuris oma mure ära kurtmist kulus 5 minutit, et õde tekitatud kahju üle vaataks. Tulemus järgmine:

Suunati järgmisesse kabinetti. Peale 30 minutilist ootamist hakkas igav ja kõht läks väga tühjaks, niiet läksime koju. Otsustasime, et kui sidemest sõrme lahti võtame ja väga hull olukord ei tundu olevat, siis jäämegi koju. Võtsime sõrme lahti, ja ennäe imet - verd enam ei tulnudki. Püüdsin kätt pisut vähem-verisemaks muuta seda pestes, kuid nahka tõmmates hakkas uuesti punasest ollus valguma. Selge - sööme ja siis tagasi. Kaks tundi peale esmast õe "diagnoosi" jõudsime tagasi EMOsse. Minu järjekorranumber oli selle aja peale lausa 2 kohta kõrgemale tõusnud - olin järjekorras kolmas. Peale ca 15 minutilist ETV vaatamist ning veel ca 15 minutilist niisama istumist võeti mind vastu. Doktori ruum oli rahvast täis - üks praktikant, kaks õde ja doktor. Praktikant - keegi noormees Tartu Ülikoolist, 6 kursuse meditsiini ala tudeng - asus kindaid kätte panema. Õed kohe uurima, et kas mulle teetanuse süsti on tehtud. Ei osanud vastata niiet otsustati, et teeme ära. Mis see siis üks süst ära ole. 3-4 minuti pärast juhatati edasi taha ruumi, kus side ära võeti ja haava uurima hakati. Esimesel silmapilgul jäi mulle lootusrikas mulje, et tegu väikese haavaga vaid - et sidemesse ja punuma. Aga ega optimist kunagi mind kaugele viinud ole - praktikandile kaeti laud, süstalde nõelte ja kääridega. Tekkis väike arutelu, et kuhu, kuidas ja mitu süsti teha, et asi võimalikult valutult mööduks. Ei ole just maailma parim tunne kui praktikant, süstal näpus kuus korda küsib "Kas siia?". Esimene süst oli pisut valus, kuid huvitav vaatepilt oli kui näpp süsti järel paisuma hakkas ning lahtilõigatud lihajupp sõrmest eemale painduma hakkas. Teine süsti tagant järele ning sõrm tundetu kui pliiatsi tagumik. Noormees praktikant tegi meisterlikult - vähemalt nii paistis - kolm õmblust ning üks õdedest hoolikalt puhastas käe ja näpu ning sidus näpu uuesti. Tulemus:

Tulemuseks amputeeritud käsi ning škutt ümber kaela...
Mis teha kui mõistus enese alahoiuga tegeleda ei viitsi.
Homme hommikul alustame tapeetimisega... Oleks täna alanud kui näppu teritanud ei oleks...